Читать интересную книгу Hingede öö - Karl Ristikivi

Is there–is there balm in Gilead? – tell me – tell me, I implore!

E. A. Poe

Väike tuba oli tõepoolest väike. Sisse astudes tundus, et seal oli ruumi vaevalt kahele inimesele. Mööbel koosnes ainult ühest väikesest, ümmargusest lauast, millel oli vaas pikavarreliste leekpunaste amarüllistega. (Kaua olin pidanud neid liiliaiks, sest nii nimetati seda lille ühes minu lapsepõlve kodudest, mis seal ühel lihavõtte esimese püha hommikul ootamatult oma esimese õie avas. Ainult nädalapäevad varem oli see sahvris üles leitud ja tuppa toodud. Sahvrisse oli ta viidud, kui lehed talvel äkki kollaseks läksid ja arvati, et nüüd on lõpp. Varem oli ta aastate viisi kambriaknal seisnud, alati ühesugune, ja keegi polnud kunagi näinud teda õitsevat, ega teatudki, et ta üldse võis õitseda.)

Kummalgi pool lauda oli üks rohelise, veidi kulunud plüüsiga kaetud tugitool. Tuba oli valge, aga ma ei näinud kuski lampi – muidu nii vanamoeliselt tunduvas ruumis oli selline moodsus nagu peidetud valgusallikas teatud määral üllatav. Pleekinud lilla, kuldmustrilise tapeediga kaetud seinal oli ainult üks pilt – sõjaväelase portree raskes kullatud raamis. Sama raskepäraselt neljakandiline oli ka mees pildil, ta kuulus ilmsesti sellesse ajajärku, mida siin maal ühendatakse kuningas Oskar II nimega ja mida iseloomustavad armastus punši ja Bismarcki vastu.

Istusin, kui mu daam mulle armulikult oli käega märku andnud. Ta tõmbas oma tooli lähemale, nii et meie põlved peaaegu kokku puutusid, ja sirutas ennast ettepoole, nagu kavatseks ta sosistada. Võpatasin sellepärast, kui ta siis äkki täie häälega otsekohe küsis:

„Kas te usute elu pärast surma?“

Ma ei oleks ühelgi juhul osanud sellele kohe vastata. Püüdsin aega võita sellega, et süüdata sigaretti, aga kui tundsin taskus loperguseks pressitud pakki odavate sigarettidega, tuli mul meele, et ma peaksin pakkuma ka daamile, ja seda ma ei usaldanud. Püüdsin kõrvale põigelda ka otsesest vastusest.

„Teatud määral – jah…“

„Teatud määral? Mis te sellega mõtlete? Elu teatud määral? Te peate ometi mõistma, et elu teatud määral ei rahulda kedagi. Igatahes ei rahulda see üht naist. Mitte mind.“

Kehitasin õlgu. Mina ei saanud ju sinna midagi parata. Aga see oli nii tüüpiliselt naiselik valada oma rahulolematus etteheideteks konkreetsele inimesele, kelle uskumisest või mitteuskumisest midagi ei olenenud.

„Sellest on juba vähemalt viisteist aastat, kui ma viimati tõsisemalt sellele probleemile mõtlesin. Vahepeal on mul olnud niipalju küsimusi selle elu suhtes, et mul pole aega ja huvi üle jäänud teisele elule mõelda. Viimati – ma usun, see oli siis, kui ma lugesin Steineri „Vaimuteadust“. See tundus siis olevat väga mõistlik. Kuigi ei saa öelda, et seda saaks nimetada niipalju eluks pärast surma kui hinge surematuseks üldse. Elu ja surm on seega mõisted, mis on seotud ainult meie füüsilise kehaga, ja sel puhul on surm lõplik. Hinge puhul on see ainult miljöömuutus – üsna jämedalt võiks seda võrrelda riietevahetusega keha puhul.“

Ta vangutas naeratades pead.

„Jumal hoidku, kui tark jutt! Ja kui rumal! Mis lohutust saab see kellelegi pakkuda? Mis on üldse hing ilma kehata – see on ju ainult abstraktsioon! Ma ei usu, et te seda isegi nüüd enam tõsiselt võtate. Teatud määral peate ometi teiegi olema vanemaks saanud.“

„Olen niipalju vanemaks saanud, et ma arvan, et on parem sellele üldse mitte mõelda. Niikuinii unustame kõik, kui me kord üle läve astume. Me unustame palju isegi juba siinses elus. Isegi uus armastus kustutab vana peaaegu silmapilkselt.“

„Kust te seda teate? Te räägite ju ainult teoreetiliselt. Mulle näib, et te teate armastusest sama vähe kui elust pärast surma. Ma ei küsinud selleks, et saada vastust, tahtsin ainult teada teie arvamust. Vastus on mul endal olemas. Mina usun elu pärast surma – tõelist elu. Aga see ei ole mulle mingiks lohutuseks. Mitte pärast seda, kui ma olen teda näinud.“

„Milleks on siis minu arvamus teile tähtis?“

„Ma pole öelnud, et see oleks mulle tähtis. Aga mõnikord tahad ometi mõne inimesega rääkida, eriti mõne uue inimesega. Alati on lootus, et kohtad mõnd uut inimest, kel on uued arvamused. Ja alati sama pettumus!“

„Kahju! Olete tõepoolest sattunud kokku hoopis vale inimesega. Käin ise ja otsin uusi inimesi, kel oleksid vanad arvamused, ja kohtan enamasti endisi inimesi uute arvamustega. See on sama väsitav. Kas ma võin veel mõnele küsimusele vastata või on see jutuajamine lõpetatud?“

„Kui tahate olla inimlik, siis võite vähemalt natuke huvi tunda selle probleemi vastu. Kas teil pole kunagi mingeid küsimusi?“

„Ei, see viga on mul juba ammu olnud – ma ei oska küsida. Või kui küsingi, siis hoopis valesti, kõrvalistest ja ebaolulistest asjadest. Nüüdki esitaksin meeleldi ühe hoopis isikliku küsimuse.“

„Seda ma ainult ootangi.“

„Kas see on teie mees, keda te leinate?“

Kas te mõtlete väliselt või sisemiselt? Väliselt ei leina ma kedagi. Kannan musta sellepärast, et see meeldib teatud tüüpi meestele – sellele tüübile, kes omakorda meeldib minule. Küpsed mehed, kes oskavad hinnata hinge ja keha ühinenud tervikut.“

„Kellele meeldib näiteks Tšaikovski muusika?“

„Mis on sel Tšaikovskiga tegemist? Ja mis on teil Tšaikovski vastu?“

„Ei midagi, kui sinna ei segata filosoofiat ja – erootikat.“

„Te olete võimatu! Te segate ju kogu aeg vahele, nii et ma ei saagi teie küsimusele vastata. Miks te üldse küsite, kas see on mu mees, keda ma leinan? Kas teil on põhjust arvata, et see ei ole tema?“

„See ei tarvitse olla ju teie mees. See võib olla ka teie ema, poeg või mõni sugulane.“

„Nüüd te lihtsalt keerutate niisama. Miks me ei katsu vähemalt olla avameelsed. Muidugi on teil õigus – see on mu armuke. Mu mees elab – ta elab väga hästi, tal pole midagi viga. Ta usub ka muide elu pärast surma, mitte nii nagu teie ja mitte ka nii nagu mina. Temale on surm lihtsalt ühest toast teise minek. Üle läve, nagu te isegi kogemata selle kulunud poeetilise võrdlusega välja tulite. Ma ei tea, miks te seda tegite.“

„Olin unustanud, et see üldse on poeetiline võrdpilt. Kulunud piltidega on see hädaoht, et tarvitame neid pahaaimamatult ilma mingi sihiliku kunstilise kavatsuseta.“

„Nojah, see pole nii tähtis. Mul pole mingit õigust teid arvustada, kõige vähem teie väljendusi. Teatud määral olen ju teist olenev, ja kui ma teid nüüd pahandan, võite minuga veel halvemini ümber käia. Aga ärge unustage siiski, et ka teie olete minust olenev, samuti nagu igaühest siin majas. Te pääsete siit sama vähe kui meiegi.“

„Ja te ei usu, et teilgi tarvitseb ainult teise tuppa minna ja seal ootab teid teie armastatu, just nagu ennegi?“

„Ei, mitte enam. Kui ma nüüd puhtast südamest üles tunnistan, siis oli mul tõesti see lihtne lapseusk kuni tänase õhtuni. Oli isegi vastu mõistuse kõige paremat äratundmist. Aga nüüd, kui ma olen teda näinud…“

„Olete teda näinud – kallist kadunut? Kas ta on siis siin?“

„Mu armuke – jah. Või õigemini mu endine armuke, keda teie nii õrnatundeliselt nimetate kalliks kadunuks. Ta ei ole kadunud, siin te sattusite jälle ilustiütlemise ohvriks.“

Mitte ainult muinasjuttudes, vaid ka tegelikus elus tuleb tihti mõni küsimus alla neelata või oma imestust varjata. Aga seekord ma ei suutnud siiski vaikida.

„Kuidas ta saab olla siin, kui ta on surnud?“

Naise nägu muutus korraga ähmaseks ja kaugeks, aga ometi nägin selgesti ta pilkavat naeratust, nii et ma pidin mõtlema Cheshire’i kassile.

„Ma ei tea, kas ma olen teinud hirmsa faux-pas’ või mängite ainult mõistmatust… Hea küll, kuidas soovite. Ma võin ju ka mängida äsja maalt linna tulnud süütust. Ütleme siis, et ta ei ole surnud teistele, vaid ainult minule. See ongi lõpuks ükspuha. See, mis oli kord minu oma, on surnud. Kui mõni teine suudab rahulduda laibaga, siis on see tema eralõbu.“

Mul polnud mingit õigust solvuda ja õieti ma ei solvu- nudki. Ka mina tahtsin mängida mingit osa, olgu pealegi, et see osa ei olnud minule ette nähtud.

„Milleks te räägite seda minule? Mul ei ole selles igatahes mingit osa, ei elavat ega surnut. Te ei ole võib-olla veel märganud, et ma üldse ei kuulu siia majja?“

Ta valge käsi tegi kiire, lainetava liigutuse, nii et see näis lehviva taskurätina.

„Muidugi olen ma seda märganud. Seda märkab ometi igaüks otsekohe. Aga sellepärast ma teile räägingi. Mis mõtet on mul rääkida inimestega, kes teavad sama palju kui minagi. Nüüd aga, kui ma olen teiega rääkinud ja teid kuulnud, hakkan kahtlema, kas te oletegi nii võõras, nagu te ise arvate. Te ei näi sugugi olevat esimest päeva siin. Veel hullem – te võiksite peaaegu olla minu mees.“

Ma ei tea, miks see oletus mind tõepoolest solvas.

„Tänan lahke komplimendi eest, kuid mul ei ole tõesti mingit tahtmist olla teie mees.“

Ta ei vihastanud, nagu olin lootnud, ta hakkas naerma. Näha leinariietuses inimest niimoodi naermas oli hoopis ebameeldv. Aga see ebameeldivus, peaaegu ffüüsiliselt tajutav, oli võib-olla tingitud ka muudest põhjustest. Jutuajamise vältel oli ta nihutanud ennast üha lähemale, nii et nüüd ta põlved puudutasid minu omi. Võõraste inimeste füüsiline lähedus on mulle alati raskesti talutav. Aga seekord oli eriti häiriv see kummaline temperatuuritu jahedus, mida ma kuidagi ei olnud osanud seletada. Mul oli raske mõtteid koondada, kui ma kogu aeg samal ajal otsisin sellele mingit paralleeli minevikust, mälestustest. Ja siis korraga tuli see ootamatult selgesti, aga see lahendus ei rõõmustanud mind. Otse vastupidi, see suurendas ebameeldivustunnet.

Kord lapsepõlves ühe surnu kirstupanekul olin uudishimu ajel kokku võtnud kõik oma julguse ja puudutanud ta kätt. Mul oli, nagu tunneksin seda veelgi, iga kord, kui see mul meele tuleb. See ei olnud külm, nagu olin kuulnud inimesi ütlevat. Ka elava inimese käsi võib teinekord olla külm, palju külmem kui surnu käsi. See oli pigemini nii külma kui sooja puudumine, nagu oLeksin puudutanud tühjust ennast. See oli mitte midagi, ja ometi tundsin seda nagu palju muudki, on seda raske sõnadega seletada. „See ei olnud mõeldud ettepanekuna,“ ütles ta.

„Ma ei mõista, miks te muutute häbematuks, kui te seda pealegi ise ei taha, vaid peate ennast selleks sundima.“

„Ma ei mõista omakorda, miks te seda kõike mulle räägite, kui te väga hästi teate, et teie armuelu mind ei huvita.“

„Kust te võite teada, et see teid ei huvita? Ma arvan, et see huvitab teid väga, muidu poleks ma teiega rääkima hakanud. Iseasi on muidugi, kas see teile meeldib.“

„Siis võite ju rääkida edasi ilma minu vastust või lisaküsimusi ootamata.“

„Mul ei ole enam midagi rääkida. Aga ma hoiatan teid, et see on alles algus. Teil tuleb veel paljugi kuulda ja näha. Igast muust osast siin majas võite keelduda, aga mitte kuulaja ja pealtvaataja osast. Ja see ei ole alati kõige kergem osa.“ „Kas see ongi valida, kas olla pealtvaataja või – ütleme näitleja?“

„Võib-olla mitte, ma ei tea. Aga öelge ausalt, kas te tahaksite tõesti olla siin rohkem kui pealtvaataja? Kas tahaksite olla mõni inimene siit majast, kui teaksite, mis see endaga kaasas kannab?“

„Kuidas ma võin seda teada, kui ma vaevalt tunnen kedagi siin. Võib-olla jääksin meeleldi siia, kui tunneksin neid lähemalt.“

„Selleks on teil kindlasti veel küllalt võimalusi. Aga ma usun, et tänate Jumalat, kui te viimaks siit jälle väljas olete. Muide – ma võiksin teid juba praegu siit välja aidata, kui te seda tõepoolest tahate.“

Ma ei mõistnud õieti seda pakkumist. Mind välja aidata?

Kas siis selleks üldse oli vaja mingit abi? Olin tulnud siia takistamatult – kutsumatult, aga siiski vabatahtlikult. Oli naljakas mõelda, et keegi oleks takistanud mind välja minemast, et keegi oleks üldse seda tahtnud. Aga vahest siiski oli sügavaimaks põhjuseks mu ülemeelikusele, et mul polnud mingit tahtmist siit lahkuda. Ma ei saanud küll öelda, et mulle siin oleks eriti meeldinud. Siin oli peaaegu nagu igal pool mujalgi. Kui siin oli midagi erinevat, siis vahest teatav salapärasus, mis mind erutas. Kuigi ma samal ajal tundsin, et siin tegelikult ei olnud midagi salapärast ega ebaharilikku, vaid et kõigel oli väga lihtne ja labane seletus, kui ma ainult jäin siia küllalt kauaks, nii et jõudsin näha tervet mustrit, millest seni olin võinud tähele panna ainult üksikuid sidemeta jooni.

„Tänan, aga ma eelistan siiski esialgu veel siia jääda.“

„Kuidas soovite! Olen neidsamu sõnu kuulnud varemgi. On muidugi täiesti asjatu teid hoiatada, et te ei teeks endale ilmaaegu illusioone. Kuigi te seda ei usu, siis võin ometi öelda, et olen üks neid väheseid, kes suhtub teisse sõbralikult.“

„Saan aru. Soojemat sõbralikkust olen üldse väga harva kohanud. Aga mul on siiski siin ka teisi sõpru.“

„Ahah – te olete rääkinud Bellaga…“

„Mitte ainult Bellaga.“

Ta nõjatus tagasi sohvale ja silmitses mind pilkava naeratusega.

„On näha, et olete välismaalane.“

„Millest? … Hea küll, ma olen välismaalane, sinna pole midagi parata. Aga teie olete esimene, kes seda ütleb. Nii nagu te ka esimesena märkasite, et ma ei kuulu siia seltskonda. Pean ütlema, et te olete mulle suur pettumus. Olin juba harjumas selle olukorraga, kus iga inimene võttis minu olemasolu nagu midagi enesestmõistetavat, kuigi see olukord oli mulle alguses nii võõras, et ma ei suutnud seda uskuda. Arvasin alguses, et iga inimene, kes mulle lähenes, tuli küsima mingit dokumenti või mind lihtsalt välja ajama.“

„See ei ole minu asi,“ ütles ta. Ta näoilme oli muutunud jälle sama elutuks, nagu see oli olnud varem, ta põskede kuumavale punale vaatamata. Ta istus jäigalt ja ta huuled liikusid vaevalt, kui ta ütles:

„Minge nüüd – ma tahan üksi olla!“

„Ja mina tahaksin kord heameelega mitte üksi olla,“ ütlesin ma ja tõusin. Ta ei reageerinud üldse mu sõnadele, ta istus seal, vaadates omaette tühjusse, nii nagu istuvad inimesed raudteevagunis päevast päeva, kuust kuusse, kunagi oma vastasistujat nägemata. Tundus, nagu poleks ta mind kunagi näinud ega kunagi minuga rääkinud.

Kui olin uksest väljas ja selle tasakesi sulgenud, nagu oleksin kartnud magajat äratada, kuulsin, kuidas keegi mind tasakesi nimepidi hüüdis.

Der Lämmergeier ist bekannt,das Geierlamm erst hier genannt.

Chr. Morgenstern

Kardan, et olin rohkem kohkunud kui üllatunud näoga, sest mulle tundus pahaendelisena, et keegi siin minu nime teadis. Aga see oli ainult hallijuukseline vanahärra, keda ma varem olin lauas näinud, kus ta kogu õhtusöögist nautis ainult piima ja prantssaia. Ma polnud siis ometi eksinud, kui olin arvanud, et ta mulle pead noogutas.

„Otsisin teid just. Mõtlesin, et teil oleks vahest huvitav kohata pastor Rothi.“

Pastor Roth? Nimi oli mulle võõras, aga mul oli ometi tunne, et isik oli mulle kuidagi kaugelt tuntud. Vanahärra märkas mu pingutatud ilmet ja tuli kohe seletusega.

„Te olete ometi lugenud „Inimesi puhastustules“?

„Olen seda lehitsenud.“ Mis peab inimene tegema kõigi nende teostega, mida talle nii sõbralikult lugeda soovitatakse, mõnikord isegi koju laenatakse, mida ta aga kunagi ühel või teisel põhjusel ei viitsi lugeda?