Читать интересную книгу Hingede öö - Karl Ristikivi

Ma ei küsinud midagi, aga ta märkas mu pilku.

„Siit on hea vaadata,“ ütles ta. „Siit paistab palju rohkem kui aknast – sealt ei paista midagi muud kui kõrvalmaja sein, ja sellest ma ei tea midagi. Õieti ei tahagi ma sellest midagi teada. Aga kaardil on pikksilmaga ka kõige väiksemad saared näha. Ja siis on seal laevateed. Ja nimed. Mõned neist on sulle kindlasti tuntud.“

„Oled neid muidugi kõiki kunagi näinud,“ ütlesin ma.

Polnud võimatu, et ta kunagi varem, oma tõelises elus, oli olnud meremees.

„Ma ei tunne kaugeltki kõiki, aga on hea nii olla ja mõelda, kuidas nad võiksid tegelikkuses olla. Kahjuks ei jõudnud ma neid omal ajal näha, rääkimata sellest, et oleksin kaugemale välja pääsenud. Aga mis sellest, kui nad ei ole niisugused – ma ei pääse ju niikuinii kunagi neid nägema, nii et pole mingit pettumust karta.“

Miks ainult pettumust oodata? Miks ei võiks mõni saar tegelikkuses olla veel ilusam kui unistustes? Aga ma ei öelnud seda.

Eks olnud ma isegi niimoodi istunud ja kaarte vaadanud, vaimus rännanud ja võõraid nimesid nautinud. Eks olnud ma isegi mitu korda vaimus silmapiiri varjavast metsast mööda rutanud – et siis hiljem oma lihaste silmadega pettumust näha. Olin rännanud vaimus nii võõrsile kui ka koju tagasi, ja ei kestnud kaua, kui jõudsin arusaamisele, et seegi oli tühi asi. Kodu oli illusioon ja silmapiir kindel müür, millest kunagi välja ei jõudnud.

Mõnikord on raske istuda võõra inimesega – ka sellega, keda tunned juba palju aastaid – kui ei oska midagi öelda. Nüüd ma ei tundnud seda põgenema sundivat piinlikkust. Ma ei küsinud ta tervise järele, ma ei tulnud ka mingi leige lohutusega, et ta on kosunud või paranenud. See oleks olnud mõttetu. Tean isegi, kui tüütav see võib olla. Mul oli ometi kogu aeg tunne, et kui ma ainult tahaksin, võiksin alustada juttu ükskõik millest. Nüüd aga istusin ainult ja lasksin tal rääkida. Küllap see oligi, mida ta peamiselt soovis. Niikuinii tulid kõik teised rääkima, mis nad ise olid valmis mõelnud. Ometi oli temal palju rohkem aega olnud mõelda, millest ta tahaks rääkida.

„Mul on seal üks saar, mille ma olen eriti välja valinud.

Ei, ma ei taha sugugi sinna saarele minna, veel vähem seal elada. Ma ainult kujutlen, missugune ta võiks olla. Ta on väga väike, isegi pikksilmas on ta vaevalt näha, ja tal pole mingit nime.“

„Kuidas saab midagi välja valida, millel ei ole nime?“ küsisin ma.

„Tal ei ole teiste antud nime, aga ma olen talle ise nime leiutanud. Olen ristinud ta Lindude saareks, sest seal on alati palju linde.“

„Olen näinud selliseid merelindude saari ja need ei olnud just eriti ilusad. Ma küll ei tahaks heameelega niisugusel saarel istuda.“

„Seal on mitte ainult merelinde, vaid ka teisi. Peale selle – unistuste kajakad ei tee kunagi pähe… Seal on mõned puud ja põõsad, sest see saar on madalam ja ei ole nii kaljune kui teised. Välja arvatud saare idaosa, kus on üks suur ja kõrge kalju.“

„Siis peab see saar olema ju kaunis suur.

Ta ei pannud mulle seda vahelesegamist ja illusiooni rikkumist pahaks, ta ainult naeratas kavalalt. Ta mõistis, et ma isegi seda tõsiselt nii ei mõelnud.

„Oota, kuuled kohe! Selle kalju nimi on Surnud mehe mägi, ja see on heaks varjuks külmade idatuulte eest. Ta varjab kogu saart, sest see on ju nii väike. Õieti ei ole seal saarel midagi muud, millest tasuks rääkida, seal ei ole ühtki maja ega ühtki inimest. Keegi ei taha sinna sõita, ma ei tea, miks.“

„Võib-olla on neil hirm Surnud mehe mäe ees?“

„Võib-olla… Tõepoolest, sellele pole ma mõelnud, aga see oleks küll üks seletus. Siiski – kunagi käis seal üks tütarlaps, aga see hakkas ühel päeval lindusid kartma, ja siis ei tulnud ta enam tagasi. Linnud olid ka nagu hullud – nad lendasid kogu aeg ta ümber, nii et nad peaaegu riivasid teda oma tiibadega. Muu seas on see tütarlaps nüüd juba abielus. Ta abiellus mineval suvel ühe noormehega, kes tuli linnast ja võttis ta endaga kaasa.“

„Kas see tütarlaps on siin?“ küsisin mõtlematult.

Ta nägu tõmbus äkki valulisse grimassi, aga see võis olla tingitud haigusest, mis ennast tunda andis. Võib-olla oli viimase süstimise mõju hakanud kaduma, valu oli vana tuttav, kes kasutas juhust, et korraks sisse astuda ja tere õhtust öelda.

„Muidugi – kus mujal ta peaks siis olema, kui meie mõlemad oleme siin,“ ütles ta siis sama lihtsalt ja loomulikult, nagu ta oli kogu aeg rääkinud. Tundsin häbi, nagu oleksin küsinud midagi väga rumalasti – nii võib küsimishimuline väike laps teinekord äkki oma küsimust häbeneda.

Selles polnud ju midagi erilist – kuigi ma polnud näinud Lindude saart, siis tundsin ometi Surnud mehe mäge. Minagi olin seda kartnud. Ja ma ei usu, et ma oleksin heameelega Lindude saarele sõitnud.

„Aga meri – suur avameri? Kas sa ei igatse mõnikord ka sinna?“

„Päris avamerd ei ole ma kunagi näinud, ja ma ei usu ka, et see mulle eriti meeldiks. Kui ei saa omal jõul üle läve, on nii palju lähedal, mida igatseda, et ei taha mõeldagi kaugetele randadele.“

See oli ju risti vastu sellele, mida ma varem olin kuulnud ja lugenud. Aga muidugi ei saa ma kuigi kõrgelt hinnata mu haige sõbra psühholoogilisi teadmisi. Ta ei teadnud nähtavasti, et ta igatses valesti.

„Muidugi olen lugenud,“ ütles ta. „Aga ma ei tea, kas see on õige. Ma loen üldse palju, kuigi ma kõigest ei saa aru. Lugesin hiljuti, et ükski inimene ei saa teist aidata. Kas see peaks olema õige? Mis sa arvad?“

„Arvan, et ükski inimene ei saa ise ennast aidata.“

„Aga siis on inimene ju täiesti abitu?“

„See ei tähenda sugugi seda. Ma ei usu nimelt, et kumbki raamat on täis tõde. Ei maksa üldse tähele panna, mis raamatutes seisab. Inimesed, kes neid kirjutavad, otsivad sageli ainult ilusaid ja sügavmõtteliselt kõlavaid sõnu, mis palju midagi ei tähenda. Ma olen ise ka raamatuid kirjutanud.“

„Kas tõesti? Päris suuri raamatuid kohe?“

(Ta võttis raamatu, veidi kõhkleva uudishimuga, ta hele pilk eksles võõrastel sõnadel, mida ta katsus omamoodi kokku lugeda. Ta pilgus võis märgata mõningal määral imestust, aga mitte imetlust, aukartusest rääkimata. Hädaohtlik silmapilk oli möödunud. Ma võtsin raamatu tagasi.

„Ega lugemisest niikuinii palju välja ei tule.“

„Jah, on juba pime,“ ütles ta,

See olin mina, kes imetles.)

„Nüüd ma tean, miks ma sind ootasin. Ega sinagi seda vist siiamaani ei teadnud?“

„Ma arvan, et parem on võimalikult vähe küsida.“

„Aga nüüd sa tead. Sa ei ole siiamaani midagi minust kirjutanud.“

„Ei, ma ei kirjuta elavatest inimestest. Nad on niikuinii olemas, nii et sellel poleks mingit mõtet. Kirjutan inimestest, keda olemas ei ole. Mõtlen nad ise välja, et mul oleks natuke seltsi üksinduses. Et oleks keegi, kes mind aitaks. Isegi väljamõeldud inimene on parem kui mitte keegi. Väljamõeldud inimene on enamasti ka elavast inimesest parem.“

„Kas tõesti? Või on see ka mõnes raamatus?“

„Veel mitte. Nii et seda võib uskuda. Sa oled ju ka ise endale välja mõelnud Lindude saare ja Surnud mehe mäe.“

„Ei saa öelda, et ma oleksin nad välja mõelnud. Lindude saar on ju olemas. Ta on seal, kaardil, me võime mõlemad teda oma silmaga näha.“

„Aga tal ei ole nime, nagu sa ütlesid. Või kui ongi, siis on tal mingi teine nimi, millest sul pole mingit kasu. Lindude saare oled sa siiski ise välja mõelnud. Sama lugu on minu inimestega. Pole sugugi võimatu, et ma neid kõiki olen kuski kohanud, vähemalt näinud. Olgu siis rongis, tänaval või nüüd viimati kohvikus. Nimed aga annan ma neile ise ja luuletan juure Surnud mehe mäe ja tütarlapse, kes kardab lindusid.“

Ta hakkas naerma. „Olgu siis pealegi – võid needki endale saada.“ Siis muutus ta jälle tõsiseks. „Ma tahaksin heameelega, et sa kirjutaksid minust.“

„Ma ei tea, kas sobib teha erandit… Miks sa seda tahad?“

„Seda ma ei oska seletada. Või oota – ma katsun siiski… Sa ütlesid, et sa ei kirjuta kunagi tõelistest inimestest, eks ole? Võib-olla muutun ka mina siis vähem tõeliseks, kui sa minust kirjutad. Mõnikord arvan, et see oleks kergem.“

„Hea küll, ma katsun siis. Aga ma ei saa lubada, et see õnnestub sel määral, et sa minu raamatus saad tõeliseks ja tegelikkuses ebatõeliseks. Ja sa ei tohi pärast pahaks panna, eriti mitte sellepärast, kui ma juure luuletan Surnud mehe maja ja tütarlapse roosas kleidis.“

„Tütarlaps roosas kleidis – sa mõtled Bellat? Miks mitte?“

„Ma ei tea muidugi, kas Bella ka kardab lindusid. Ma ei tea isegi, kas ta on kunagi seal saarel olnud. Igatahes ei ole veel ükski mees linnast tulnud ja teda kaasa viinud. Nagu näed, ei ole sugugi nii kerge tõelisust ja luulet kokku sobitada.“

„Sellest ei ole midagi – Bellal on veel üks teine nimi. Võimalik ka, et see on hoopis teine tütarlaps. Sa ei tea vist sedagi, et Bella on kihlatud. Mitte päriselt, sõrmustega ja nii. Aga seegi sünnib veel täna õhtul, kui mitte „William ei sega ennast vahele. Ta on siiamaani vastu olnud. Allan ei ole talle suuremat meele järgi.“

„Allan? See on noormees sõdurimundris, kes laulab, eks ole?“

„Sõdur? Muidugi mitte. Kuidas võiks see olla sõdur? Sa ei näi vist paljugi asju teadvat. Ei, see on see teine noormees, kes klaverit mängib. Aga mis sõdurisse puutub – kas sa oled teda näinud?“

„Muidugi! Kuidas ma muidu võiksin temast rääkida?“

„Ma arvasin, et sa oled selle juure luuletanud,“ ütles ta kavala naeratusega. „See on imelik – sa tead nii vähe, ja oled siiski näinud sõdureid, keda paljud ei näe. Mina näiteks ei ole ühtki näinud. Ja ometi olin ma ise sõdur, kui ma haigeks jäin. Aga nüüd ma ajan kaks hoopis ise asja segamini.“

Ta hääles ei olnud ei uhkust ega kibedust. Ma pidin mõtlema teistele sõdureile, kes iial ei väsi oma võlakirja igaühele nina alla torkamast. Ja ometi on nad vähemalt kunagi teadnud, mille eest nad on maksnud. Oli see siis vabadus ja isamaa, kuulsus- ja saagiiha, või lihtsalt ürgtungide vaba väljapurse. Ollel ei ole mingit võlakirja. Kõik on nii mõttetu, kui pole kedagi süüdistada, kelleltki midagi nõuda.

„Olgu – annan sulle kirjutamiseks täiesti vabad käed,“ ütles ta resigneerunult. „Mul ei ole ühtki medalit, mille sa peaksid tingimata asetama õigele kohale.“

„Nii vabad kui mu käed üldse saavad olla. On palju seadusi, mis piiravad absoluutset vabadust, kõige tugevamad neist on loodusseadused. Nad ei ole nimelt kuigi tugevad, mu käed, ja see seob neid rohkem kui miski muu.“

„Saan aru,“ ütles ta ja vaatas oma kätele.

Kõhklesin, kas öelda seda, millele ma praegu kõige rohkem mõtlesin. Kõhklesin mitte ainult tema pärast.

„Ma tean ka, mis on kõige raskem, kui inimene kõik kakskümmend neli tundi päevas on teiste hoole all, kes kõige oma armastusväärsuse juures siiski on ainult vangivalvurid. Olen seda isegi üle elanud, kuigi nõrgemal kujul. Alati on keegi, kes sul silma peal hoiab. Aga sellest ma muidugi ei kirjuta. Sellest ei saa kirjutada, ja sellel poleks ka palju mõtet, sest peale meie kahe vaevalt kedagi leidub, kes seda mõistab.“

Sedagi näis olevat palju, ta oli muutunud näost punaseks ja vaatas mujale. Ta hääl kõlas kuidagi surutult.

„On vist aeg, et lähed jälle alla – nüüd peaks söögiaeg käes olema.“

„Loodan, et ma ei ole sind liiga väsitanud.“

„Oh ei! Need on hoopis teistsugused unenäod, mis mind väsitavad. Oled alati teretulnud – ja sa tead nüüd, kui lihtne on mind leida. Ainult trepist üles ja siis kolmas uks paremal.“

Koputati uksele, kõvasti, nagu puu vastu puud. Ilma vastust ootamata astus sisse keskealine naisterahvas valges kitlis, karmide näojoontega ja terashallide juustega, mis olid tugevasti vastu pead soetud. Ta pilgus oli tõepoolest vangivalvuri umbusku, kuigi ma ta silmi selgesti ei näinud, sest ta hoidus minu poole vaatamast, kuigi ta ukse minu jaoks lahti hoidis.

„Nägemiseni, Olle! Tulen kindlasti varsti jälle.“ Kuigi teadsin, et selle lubaduse täitmine ei olenenud minust.

„Nägemiseni!“ Ta hääl kõlas summutatult, nagu oleks keegi oma käe ta suule surunud.

Naine valges kitlis seisis ukse juures. Ta sulges selle mu järel, aeglaselt ja hääletult, aga ometi lõplikult. Mulle jäi meele ta nägu, nii nagu seda nägin viimasel hetkel, see muutus pikkamisi elavaks, nagu puu kevadel, kui maa sulab.

Seisin jälle hämaras koridoris, kus lampide valgus oli nagu kinni külmunud, nii et see oma allikast kuigi kaugele voolata ei suutnud. Kuski kaugel kuuldus tume kõmin, nii nagu liiklusmüra kaugel linnas. Või oli see ainult minus eneses, see umbne, ebamäärane hirm, mis jälle tõusis? Tuletasin midagi meele, mingit juhist, mis mulle varem oli antud. Pidi olema mingi päästerõngas, mingi sõna, märgusõna, umbes nagu: „Seesam, avane!“ Aga ma teadsin ka, et see ei tule meele enne, kui olen unustanud ukse enda taga, ja seda polnud kerge unustada.

„Bobby!“ ütlesin ma siis, peaaegu teadmatult. Aga vaevalt olin seda öelnud, kui ma teadsin, ja siis kordasin juba hoopis rõõmsamalt ja täiesti teadlikult: „Bobby!“

Over buttered scones and crumpets Weeping…

T. S. Eliot

Noormees, kes oli istunud koridoris laua juures, ei kandnud valget kitlit, nagu ma alguses olin arvanud, vaid ainult valget kelnerikuube, nagu ma nüüd nägin, kui ta mulle vastu tuli. Aga selle elukutse vastu kõneles ta kohmakus, ta kehahoiak ja kõnnak meenutasid rohkem robotit kui inimest, tõepoolest, mul tuli otsekohe meele Frankensteini monstrum. Ometi oleks ta näojooni võinud nimetada isegi ilusaiks, kui ta ilme poleks olnud nii kohtlane, lausa idiootlik. Tal olid heledad juuksed ja kulmud, näojume elutult kahvatu ja ta silmadki, milles raske oli leida midagi pilgutaolist, olid erakorraliselt heledad.

„Palun, seda teed!“ ütles ta, kui ma suundusin trepi poole, millest ma varem olin üles tulnud. Ta rääkis kõlatu kurguhäälega, ebaselgelt, see kõlas pigemini nagu kulunud grammofoniplaat. Mõnes teises olukorras oleksin vaevalt ta sõnadest aru saanud.

Klaasuks, millel varem olin näinud naise varju, oli nüüd poollahti ja nägin sellel silti: „Valvekorra-arst“. Võisin veel näha, kuidas keegi parajasti valge kitli varna riputas ja siis ukse kinni lükkas. Bobby möödus uksest väikese kaarega, nagu oleks tal hirm sellele läheneda. Ma ei tea, miks ma mõtlesin Dr. Moreau’le. Et mõni inimene võib kiuslikult meenutada seda või teist looma, seda on paljud märganud. Bobby ei meenutanud mingit looma, tal oli igapidi inimese tegumood. Pigemini võiks öelda, et ta meenutas esimest inimest, kes vaevalt on ärganud ega oska midagi peale hakata oma kehaga ja veel vähem selle elava hingeõhuga.

(Kuidas ma teadsin, et ta nimi on Bobby? Õigust öelda – ma ei teadnudki seda ja ma ei tea seda tänapäevani. Nimetasin ta lihtsalt Bobbyks, et tal oleks mingi nimi.)

Pika koridori lõpus viis keerdtrepp alla, otsekohe söögisaali. See osa, kuhu saabusime, oli siiski suurest saalist eraldatud puuvõrega, mille rohelised väätkasvud muutsid peaaegu läbinähtamatuks. Ma ei teadnud tähele panna, kas see lehestik oli loomulik või kunstlik, aga kaldun arvama viimast, sest see oli väga korrapärane. Siin oli kaetud kaks väiksemat lauda, kumbki neljale inimesele, ja nad seisid seal ja näisid ootavat, võimalik, et mind. Nad noogutasid teretuseks veidi kangelt ja sunnitud viisakusnaeratusega. Ja nagu kogu aeg olin kartnud, nii oligi, et mu lauanaaber oli daam leinariietes.