Читать интересную книгу Lunastus: ühe töölise noorpõlw - Eduard Vilde

„Siis küsi ometi! Aga ära neid siia too! Ma ei taha, et meister Andersen ja meister Olsen – ” Ema mattis ta suukese käega kinni, aga sõrmede wahelt kuuldus siiski weel: – „sind ja mind litsiks – ” mispeale ema ta nilbe suu oma pakitsewa rinna wastu tummaks muljus.

„Ma tean, Jens, et nad ei anna – ma tean seda kindlaste… Sina aga – sa peaksid rahul olema ja wait… Sa ei tohiks emale mitte nii palju pahandust teha ja teda piinata, emal on muidugi raske küllalt…”

Jensine heales oli midagi, mis poisikese kuulatama pani. Oma pead tema käte wahelt wabastades waatas Jens emale uuriwalt silma ja küsis tooniga, millest iga wõitlusehimu kadunud:

„Kudas pean ma siis olema?”

Seega oli pind kokkuleppimiseks sile.

Nende wahel sobis mõistlik kompromiss. Jens lubas ööseseid rahatoojaid kui paratamatu halbtust jälle sallida ning ühtlasi iga inimese, isegi Holgeri, wastu nendest suud pidada, sest kui neist majas ei teatud, siis polnud nende pärast ka naabrite poolt sõimu karta. Ema sellewastu andis tõotuse mitte enam külalisi kaasa tuua, kes ühel wõi teisel kombel wäljakannatamataks wõiksiwad saada, nagu see, kellele Jens toona õigusega ropu looma nime oli andnud.

Ja nõnda elati endist wiisi edasi.

Wägewam kui kõik wastikused ja õudsused, wägewam kui kartus kaasinimeste lugupidamatuse eest oli kummalegi brutalne teadmus: sa tahad süüa ja oma ihu katta – sa tahad elada! —

Neiu Nielseni alaline püüe oli olnud, mõne korrapäralisema meesterahwaga kestwamat ainuühendust leida, et sel kombel – puhtama elu kõrwal – politsei waritsemise ja külgehakkawate haiguste eest enam hoitud olla, kuna mehelesaamise lootus, see wisa wõsuke iga naisterahwa hinges, ka tema põue põhjas weel täieste ära polnud kuiwauud. Kuid ühel kui teisel sihil murdis õnn talle ikka jälle truuduse. Warematel aastatel oli ta kord kaheksa kuud ühe lese isanda päralt olnud; aga isand wõttis uue emanda, ja ajutine naine oli lahti lastud. Siis pidas teda üks naisemees pool aastat, tüdines temast ära ja walis ilusama. Keegi poissmees tegi Jensinele kahe aasta eest üsna kindlaid wõtmise lootusi, pettis teda aga, kui ta mõne kuu tasuta tema öösid oli raisanud. Nõnda sattus neiu Nielsen oma ihuga ikka jälle awalikule müügiturule ja kannatas aegamööda kõik säherduse elu õudsed tagajärjed läbi.

Paaril korral kimbutas teda politsei. Ta pidi öö wahijaoskonnas mööda saatma. Ainult meeleheitline salgamine ja wabriku töötäht peastsiwad ta järgmisel hommikul awalikkude naisterahwaste kirjast. Siis tuliwad ajad, kus ta oma palganatukesest tähtsa osa nädalate ja kuude kaupa arstile ja aptekrile pidi wiima, kuna wäikene Jens kodus rohkema kõhutäite järele nuttis ja ta ise töö juurde ära oli nõrkemas. Mõni kuu peale seda, kui ta Nörrebrost Vesterbrosse oli kolinud, tabas teda jälle üks haigus, mille räpast ja rasket rawitsemist ta terane laps wastiku wõerastusega pealt waatas. Jens nägi ema iga õhtu oma ihu paljastawat, mis punaste täpikestega kaetud oli, ja kord ühte, kord teist liiget ning kehakohta järgemööda porisarnase, halwaste lehkawa wõidega kõigest jõust õeruwat. Täna õerus ta ühte, homme teist käewart, järgmisel õhtul pahemat, jälle järgmisel paremat reit, siis sääremarju, siis rinda, siis selga, kuni ta uue järjega käewartest jälle peale hakkas. Kui ta tüki aega higistades oli töötanud, tõmbas ta poriseks ja haisewaks nühitud ihu peale kõige nadisema pesu, mis seestpidi muidugi mustaks määrdus. Siis kuristas ta mitu korda suud ühe rohuga, sest muidu kukkuda ta hambad suust wälja, nagu Jens teda Ellen Knudsenile kuulis tähendawat. Krokodil hakkas nimelt emal abiks käima. Ema wäsis õerumisest juba teisel nädalal ära ja selga ei saanud ta üleüldse korralikult õeruda. Nüüd töötas wahwa Ellen, wanad nahkkindad käes, ema tõbise ihu kallal. Warsti ilmus haigele suur haaw kurgulakke, mis iseäralist rohitsemist nõudis. Ema wõidis haawa ühe salwi ja weel ühe rohuga, misjuures tal silmad wesiseks läksiwad ja läkastus peale tuli. Seejuures käis ta päew päewa kõrwal töös, ehk ta küll nõrkuse pärast waewalt jalgel suutis seista.

Конец ознакомительного фрагмента.