Читать интересную книгу Lunastus: ühe töölise noorpõlw - Eduard Vilde

Ta oli paar päewa waremalt wiinastanud wanamoori uulitsal näinud, kes käsa lahutades ja waljuste siunates kõnniteelt sõiduteele ja sõiduteelt kõnniteele taarus, päratu kari kisawaid ja naerwaid lapsi kannul. Ka Jens oli purjus eidekest naernud ja teistega ühes temale järele keksinud, sest nähtus oli lastele niisama weider kui uus. Ja lasteparw oli hurraa hõisanud, kui linnawaht tuli ja käratsewa emakese kättpidi kõrwale talutas.

Seda joobnud naisterahwast oli Jens Nielsen wõinud naerda. Aga kui tema ema lähemal laupäewaöösel ühe külalisega koju tuli – näos see pentsik loom, mis inimese naeretawaks teeb, siis hakkas Jens südame põhjast nutma. Ta nägi ema nõtkuwat sammu, tema wõeraid liigutusi, ta tühja nägu ja õõnest pilku, seda wedelat, wänget naeratust ta niiske suu ümber; ta kuulis ema huultelt tundmata healt tulewat, lohakat, limast, lehkawat healt, mis talle nagu märg kalts wastu pead lõi. Seda nähes ja kuuldes asus wäike Jens mõlema käega oma peakese ümbert kinni ja tõusis woodis istukile. Tema päraniaetud silmadest kõneles esiotsa ainult õudne ehmatus. Südamewalu käes nutma hakkas ta alles, kui ema, temale läheneda tahtes, waaruwa jala pealt wastu kappi põrkas; ja see nutt muutus kramplikuks, kui ema kuumad, higised käed ja märg suu tema ihu külge puutusiwad. Mis aga Jensile sellest ööst purewa tundmusena kõige elawamalt põue jäi, oli esiteks nähtus, kudas ema, kui ta weepudeli laua peal tühja leidis olewat, pesuwaagnast seebist wett jõi, ja teiseks lugu, et wõeras mees ema riidest lahti pidi wõtma. Ema naeris ainult. Wõeras mees tõmbas tal ta särgi seljast, nii et ema ihualasti keset tuba seisis, ja ema naeris ikka weel. Kui Jens Nielsen mitu aastat hiljem ennast piinata tahtis, siis kutsus ta enesele alasti ema naermise sellest ööst kõrwu tagasi.

Nagu ema külaliste hulgas häid ja halbu, naljakaid ja kohutawaid isikuid oli, nii tuli nendega ka iga laadi juhtumisi ette. Mõni wõttis nutwa Jensikese põlwe peale ratsutama ja pistis talle lepituseks kümme ööri pihku. Teine püüdis teda naljasõnadega nutmast naerma ajada. Kolmas laskis teda oma pudelist rüübata, sest siis pidi Jens ruttu suureks kaswama. Keegi lahke näoga habemik mees jutustas Jensile naerwate silmadega, et temal kodus, kaugel mere taga, just niisamasugune wäikene poeg olewat kui Jens; sellele tahtnud ta Köbenhavnist ilusa taskukellakese kingituseks wiia, aga Jens wõiwat selle omale saada, tui ta sedamaid magama lubab jääda ja ema rahule jätab. Ja tõepoolest – ta wõttis taskust karbikese ja selle seest hiilgawa uuri kuldse keega ning andis Jensile. Jens tegi kohe, kui oleks ta magama jäänud, aga waiba all õpetas ta süda kaua weel tummale kellale tiksumist, kuna ta kõrw ema ja kinkija kaelustamisi kuulis. – Jälle keegi oskas loomade heali järele teha. Sügas ema teda kurgu alt, siis röhkis see naljakas mees nagu siga; näpistas ema teda, siis kiunus ta nagu põrsas wõi näugus nagu kass, ja kui Jens talle naerdes käe wastu pistis, siis urises ja haukus ta tema peale koera kombel. Kõige kenam oli aga, kui ta „kukeleegu!” laulis – kord nõnda kui noored, kord nõnda kui wanad kuked. – Ja weel ühte lõbusat külalist mäletas Jens. Selle käed, käewarred, terwe rind ja isegi selg oliwad kõiksugu siniseid kujusid üleni täis – laewaankruid, lillesid, lindusid, madusid, kalu ja kirjatähti. Kui ta särgi maha tõmbas, et seda näidata, paistis tal sinisekirju kamsik seljas olewat. See mees käis korda kolm neil wõersil, ja igakord näitas ta Jensile oma maalitud ihu. – Midagi huwitawat näidata oli ka ühel suurel mustal mehel, kes emaga käte abil juttu ajas, sest et ta arusaamata keelt kõneles. Selle inimese terwe nägu oli musta habet täis kaswanud, nii et üksnes silmade ümber natuke walget ihu jäi. Habe ei olnud aga mitte pikk. Korraga kahmab wõeras habemest kinni – rebib, rebib, ja kurguaugust woolab habe nähtawale, mis, kui ta otsani wäljas on, mehele peaaegu põlwini ulatab. Esiotsa kartis Jens seda karwanässi, aga kui ta nägi, et ema tema habet wõis katsuda ja tutistada, ilma et karune elukas teda oleks hammustanud, siis kadus Jensi kartus, pealegi nii wäga, et ka tema seda imehabet südandas puudutada. Palju nalja tegi Jensile, kui wõeras habeme enesele salliks mitmekordselt ümber kaela keeras wõi kahte haru pidi selja taha kinni sidus. Seesugusel lõbusal ööl Jens ei wirisenud.

Need oliwad Jens Nielseni head mälestused ema tundmata külalistest ja juhtumistest nendega. Nende kõrwale seltsis halbu ja wäga halbu. Oli sündmusi, mil Jens ema pärast wärises, ema kurbtust ja pisaraid kaastundlikult jagas.

Nõnda mälestas Jens ühte joobnut, kes kõigest wäest laulda tahtis, ja kui ema teda keelas, siis lõi ta ema ja kiskus tema karwu. Jens hakkas suure healega nutma, aga ema pidi wait olema, sest kära ei tohtinud suureks minna. Teine purjus mees lükkas laua pealt põlewa lambi maha. Silmapilk oli põrand lõõmawat tuld täis. Kui ema seda kustutada püüdis, sattusiwad ta riided põlema. Suure waewaga läks tal wiimaks korda tuld põrandal kui ka enese külles weega ära lämmatada, aga haawu, mis ta seejuures saanud, põdes ta kaua aega tagajärel. – Kord tuli ema kahe üsna noore herraspoisiga. Need käisiwad kordamisi ema juures magamas, ja see kestis terwe öö. Nende naeru ja lori pärast ei saanud Jens magada, sellepärast teadis ta seda. Ja kui need peened poisikesed hallil hommikul naerdes ära läksiwad, ei andnud nad emale wiit öörigi. Jens nägi ema woodi äärel istuwat ja nutwat. „Millest ma pean elama!” kurtis ta endamisi. See oli nii kurb, et Jens ka nutma hakkas. Ta puges ema sülle, wõttis ta kaela ümbert kinni, ja nõnda nutsiwad nad ühes, kuni ema tööle läks – magamata, nagu ta oli, ja punaste silmadega.

Sääraseid pettusi tuli ka muudel kordadel ette. Petjad ähwardasiwad ema politseiga, ja ema jäi siis igakord wait. Ühes waremas korteris, Viborg Gades, tõstis üks joobnud isand suurt kära, kui ema tema käest tasakeste raha palus. Ta wehkles kepiga ja lõi pesuwaagna puruks, millest wesi üle laua ääre Jensi woodisse jooksis. Wihane wõeras wandus weel trepikojas ja hoowiski nii lärmitsewalt, et majaelanikud peremehe ees kaebtust tõstsiwad. Peremees ütles emale korteri üles. Emal oli jälle kord kolimine kaelas.

Seda ei juhtunud mitte just harwaste. Wäikene Jens mälestas mitmet korteri-wahetust. Paarist kohast pidiwad nad lahkuma, ilma et nende juures öösel mingisugust müra oleks olnud. Kui Jens ema käest küsis, miks neile üles öeldud, sai ta wastuseks: „Nad ei salli meid.” Et kolimine kulu tegi, siis wiis ema enne mingi asja pandimajasse, kus ta ka muidu wäga tihti käis. Ja uues korteris oli tal palju kuulata ja paluda, enne kui ta inimese leidis, kellel aega ja tahtmist jätkus wäikese Jensi eest hommikuti hoolt kanda. Kõige kauemine oliwad nad praeguses korteris elanud. See tulla lutikatest, ütles ema kord. Lutikate pärast olla wana Jürgensen hea mees. Aga küll see ka sellest tuli, et teised üürilised ema peale ei kaebanud. Need oliwad kõik wäga waesed, seepärast ei pannud nad midagi pahaks. Ja üks ning teine neist tuli õhtul joobnult koju ning tegi siis ise müra. Mine weel teise peale kaebama.

Kui wäikene Jens ööseti üles ärkas ja ema woodist ei leidnud, siis ei lõppenud tema ootamine mitte igakord seega, et ema poolel ööl koju tuli – külalisega wõi ilma. Wahel jäi ema hommikuni ära – äripäewal selle tunnini, mil ta wabrikusse pidi minema, pühapäewal kauemine. Jensile, kes kõik öösesed hirmud kahe- ja kolmekordsel kestwusel ära kannatanud, wastas ema, et ta wõersil käinud. Enamaste wõersil, wahel aga ka tantsupidul. Wiimasel puhul nägi Jens teda kõige uuemas riides, juuksed käharaks põletatud, närtsinud roos peas; salkude seest wärisesiwad ümargused wärwilised paberilibled maha. Mõnikord tõmbas ta punga taskust ja luges oma raha, teine kord waatas ainult peeglisse ja ohkas.

Tantsule läks ema wahel ka Jensi teades. Siis ostis ta Jensi nõusolemise hiilgawate lubamistega ära ja jättis pisikese öölambi laua peale põlema.

Ema kaasaliseks heitis sagedaste Ellen Knudsen, keegi wanadlane wabrikutüdruk, kes oma elatanud lese emaga maja kõige kõrgemal korral elas. Enne minekut oli mõlematel suur ehtimine peegli ees. Ellen käis ennast nimelt all Nielsenite juures riidesse panemas. Nad aitasiwad üksteisel juukseid krussitada, haakisid ja nööpisid kinni panna ning kleitisid kohendada. Wäikene Jens waatas pealt, kudas nad oma kehad korsetiga peenemaks pitsitasiwad, põue rätikuid toppisiwad ja ristluude peale wäikesed padjakesed sidusiwad. Lõpuks waapasiwad nad weel puuwillatopiga walget ja punast põskede peale, misläbi nad palju ilusamaks saiwad. Jensi ema sai nii ilusaks, et Jens teda nagu wõerast inimest waatas – kahewahel, kas teda puutuda tohib. Sellewastu ei wõinud Ellen Knudsen nii ilusaks saada, sest tal oli wäga inetu suu. Seda suud oli wäikene Jens esiotsa peaaegu kartnud, pärast harjus ta temaga. Kui Ellen sõnakese rääkis wõi natuke naeratas, tuliwad ta liig lühikese pealmise huule alt hambad nähtawale, mäherdusi Jens ühegi muu inimese suus polnud näinud. Hambad seisiwad üksteisest kaugel lahus, peaaegu walgete igemete külles, ja mitte ridamisi, waid üks ülemal, teine alamal. Juurest oliwad nad kaunis jämedad, otsast aga imeterawad, mõni kahe ja kolme niisuguse terawa otsaga. Et Elleni suu lai oli, siis paistis pikk räga neid imelikka hambaid wälja, mis Jensile mõne Peterseni ema suure kala lõugu meelde tuletasiwad. Ellen ise – ta oli lõbus tüdruk – nimetas ennast oma hammaste pärast krokodilliks.

Krokodil käis emaga wahel ka muudel õhtutel kaasas. Ühel ööl tuliwad nad priske meesterahwaga koju. Ellen Knudsen ei läinud üles oma korterisse, waid kõik kolm istusiwad juttu ajades ettekambrisse nagisewa sohwa peale. Jens wõis neid pimedast toast lahtise ukse kaudu näha. Meesterahwas, kes ema ja Elleni wahel istus, krääpas ja mudis neid mõlemaid, aga üksnes ema naeris talle wastu. Ellen Kundsen oli näost walgeks läinud ja wärises. Ta silmad oliwad suured ja kiirgasiwad metsikult. Suu hoidis ta kõwaste kinni, nagu ei tahaks ta oma hambaid näidata. Seal tõusis ema üles ja tuli tagatoast midagi otsima. Meesterahwas pigistas Ellen Knudseni põlwe. Ellen lõdises, ta hambad plagisesiwad, kõik ta keha näis hüppawat. Korraga kargas ta mehe ümbert kinni ja lõi oma krokodillihambad talle kaela sisse.

„Minu mees,” ümises ta teda närides, „minu mees!”

Sel ööl magas külaline esiti emaga ja siis Ellen Knudseniga ema woodis. Jens kuulis Elleni lõdisewat nagu kange külma käes. Kui wõeras paari tunni pärast ära läks, andis Ellen muist raha, mis ta tema käest oli saanud, emale.

Kolmas peatükk.

Wäikene Jens Nielsen protesteerib

Jens ei olnud weel wiieaastane, kui ta peake Jensine Nielseni pihta esimese terawa noole laskis. See sündis ühel pühapäewahommikul pärast jälki ööd. Üks joobnud öökülaline oli ema sängi ja kogu tagumise toakese ära rüwetanud. Ema istus, kui tuba kasitud ja Jens riidesse pandud, kolletanud näol ja weripunaste silmaäärtega eeskambris sohwa peal ning suges aigutades oma ilusaid wanunenud juukseid. Õhus winetas kibehapu lõhn, määrdunud seinad tukkusiwad murehallil tumedusel, wäljas pragises kewadene wihm ajuti wastu tusaseid aknaid. Wäike Jens, pooluneta ööst roidunud, kobistas esmalt wagusalt nagu hiireke tagakambri nurkades, sai siis tükiks ajaks hoopis kuulmatuks ning astus wiimaks aeglasel sammul üle läwe ema juurde. Ta jäi tema põlwede ette seisma ja tõstis oma sinihallid silmad, mis läiklewa niiskuse sees ujusiwad, karmi tõsidusega Jensine Nielseni peale.

„Miks sa sihukesi sigu siia tood?” küsis ta wanainimese kindla tooniga.

Emal jäi pragisew kamm juukste sisse kinni.

„Missuguseid sigu?”

„Neid wõeraid mehi! Mis nad siin käiwad?”

Jensine Nielseni käsi lahkus kammi küllest ja wajus põlwe peale. Ta wahtis tummalt, poollahtise suuga põnnikese otsa. Siis lõi ta silmad maha. Ta pilk otsis põrandalt nagu millegi üle seletust ja liikuw suu pidas aru, kas naerma hatata. Aga ta ei hakanud naerma.

„Kust sa niisuguseid rumalaid sõnu oled õppinud?” hüüdis ta wiimaks surutud healega.

„Kas „siga” wõi?” küsis Jens. „Sinu käest.”

Nüüd hakkas Jensine Nielsen naerma. Kõhinal naerdes sirutas ta käe poisikese järele wälja, kuid see, sammu poolteist temast eemal seistes, ei lähenenud temale. Jens seisis kindlalt ja laiajalgselt paigal, nägu tõsine, silm tungiw terane.

„Noh, miks sa ei ütle?”

Tema tõrkuw eemalseismine kustutas iga naerumuige ema huultelt. Jensine kollakas-kahmetu näonahk hakkas mitmest kohast tuksatlema, nagu oleks teda torgatud. Kord lendas kurjustamise wari ta otsaesisest ja kokkutõmmatud kulmudewahest üle, ta suu näis tõrelewaid sõnu walmis seadlewat. Siis aga häigas nägemata käsi näo jälle puhtaks ja sinna tekkis pikkamisi, pikkamisi midagi peale, mis Jensikese paigast nihutas. Kuna ta ema põlwede wastu asus ja lahtise suuga nagu warblasepojuke ülespoole wahtis, ütles Jensine Nielsen tasa:

„Aga sa tahad ju süüa saada, Jens. Nad annawad mulle raha.”

Jens mõtles ja wastas:

„Kas meil omal nii palju ei ole?”

„Ei, Jens, meil ei ole nii palju. Sul ei ole ju isa.”

Ja nüüd kukkus Jensi käekese peale nii suur ja palaw piisk, et poisike üsna ära ehmatas. Ta jättis iga edasipärimise, ta terwe olek muutus jälle lapseliseks, rumal-lapseliseks. Räpakalt ronis ta ema sülle, asus ema kaela ümbert kinni, ja oma terawat ninakest Jensine huulte sisse puurides hüüdis ta luksatawa healega:

„Jens on jälle pai! Kas sa Jensile täna rhabarberi-körti keedad?” —

See oli Jensi esimene protest, teine järgnes ligi aasta hiljem.

Ühel õhtul, töölt tulles, leidis Jensine Nielsen pojakese äranutetud näoga kojaukse läwel istuwat. Ta küsis, mis tal wiga olewat, ei saanud aga esiotsa mingit wastust. Jens näis kurb ja ühtlasi wihane olewat. Suu oli ta kõwaste prunti tõmmanud, kulmudewahe oli warjutatud, ja kui ema ta käe kõrwal tuppa wiis, tõusiwad tal mõned mõrudad nuuksatused rinnast. Enne weel, kui Jensine oma pärimist kordama sai hakata, küsis lapsuke järsku:

„Ema, mis on „lits”?”

Ema waatas silmi suurendades tema peale maha.

„Kes ütles nõnda?”

„Mis on lits? Miks nad sind litsiks hüüawad?” kordas Jens, ilma ema küsimist tähele panemata, iseäralise walida wisadusega, kuna ta pilk räpaste laugude alt iseäralise kiirgega ema suu poole üles wahtis.

Jensine palg oli tõmmuks läinud.

„Kes hüüab mind nõnda, kes?”

„Meister Andersen, ja meister Olsen, ja – Knud, ja – ja Alf ja Hedda, ja – ja – ” Jensi rinda wapustas jälle üks neist wägise wäljatikkuwatest nuuksatustest.

„Millal nad mind nõnda hüüdsiwad?” Jensine Nielsen istus tooli peale; ta nägu walgus ruttu hallakaks, ja Jens nägi ta näppusid tasakeste wärisewat.

Jens jutustas. Ta olewat Andersenide wäikesele Olafile täna kogemata häda teinud, ja see jooksnud nuttes papale kaebama, kes meister Olseniga sepapaja ukse ees juttu ajanud. „Küll ma sulle näitan, sa üleannetu litsipoeg!” ähwardanud meister Andersen hädategijat, ja meister Olsen rääkinud midagi „Nielseni litsist”, kes oma lapse uulitsal koeraks laskwat minna. Seda kuulnud Svenseni Knud, Asnuisseni Alf, Olseni Hedda ja mõned teised suuremad lapsed pealt, ja warsti hakanud nad Jensi uute sõnadega sõimama ja narrima, mis poole päewa kestnud. – Nõndapalju kooris Jensine pojakese pikast ja natuke segasest jutust kindla sisuna wälja. Ärakannatatud kurjuse wärskendatud meeldetuletus pitsitas Jensil uueste wihapisarad silmist, aga ta walas neid nüüd wapra waikimisega, täieste healetult, ja isegi nuuksatusi suutis ta alla kuristada. Selle juures ei unustanud ta ära, et emal talle ikka weel wastus wõlgu on. Ta tahtis tingimata teada saada, mida see wõeras sõimusõna, mis neid mõlemaid korraga puutus, õieti tähendab.