Ka Krõõt läks magama; ta kustutas enne tule ära ja puges siis mehe kõrva sängi. Kustas magas, suu tema pool. Tasahiljukesti puges Krõõt sellesama teki alla, kus vanameeski magas. Ta nägu puutus mehe lõua külge, mida kõvad habemetüükad katsid. Kui kallis oli talle tema õnnetu mees! Kustas norskas tublisti edasi. Tema soe hingeõhk käis naisele mööda silmi. Korraga käis nagu värin naise ihust läbi, ta pidas oma hinge kinni ja sõnas salaja:
“On see siis võimalik? Kas see tühi eksitus ei ole?” Veel kord nuusutas ta mehe hingeõhku, ja tõsi mis tõsi – ta haises viinast!
“Oh sa viletsakene, kuidas on sulle see õnnetus juhtunud, kes on sind selle tee pääle vedanud, mu kallis mees?”
Kõik hoiatused, mis teised temale olid öelnud, kui Kustas talle kosja tuli, ja tema isa elulugu tulid nagu kogemata meelde. Kustas aga ei läinud tema meelest mitte halvemaks, vaid veel kallimaks.
“Kas on meie viletsustele siis hakatus tulnud? Jumal taevas, halasta!” Ja kas ta oli enne nutnud või ei olnud, aga nüüd tundis ta, et palavad pisarad tal mööda palet alla veeresid, ja ta tundis neid nii südame juurest tulevat. Ta oleks häämeelega oma mehe kaela kinni hakanud, tema karedatele huultele suud andnud ja teda südamest palunud, et see esimeseks ja viimseks korraks jääks. Aga ta ei raatsinud Kustase unerahu rikkuda, ei tahtnud teda tülitada. Võib olla ta oleks teda oma palvetega võitnud, nad oleksid eesolevatest õnnetustest päästetud olnud – aga nüüd – nüüd ei ole selleks midagi lootust. Ta nuttis veel natuke aega ja siis tundis omal südame pääl korraga nii kerge ja vaikse olema, mispärast, seda ei teadnud ta isegi.
Päevad lendasid kiiresti edasi. Meie kantnikkude elu läks vanaviisi edasi, muudkui kurvemad ja vähem jutukad olid nad kui enne. Krõõda silmad olid tihti punased, mida ta ka oma mehe eest ei varjanud. Endine lõbus jutuvestmine oli täiesti kadunud. Manni, kui ta nägi, et ema nuttis, oli nii kurvanäoline ja seisis, mokad vingus. Pikad pehmed valged juuksed ripuvad sasis tal üle sileda mureta otsaesise allapoole, millede vahelt silmad, need ilusad lapselikud vabad silmad, välja vahtisid. Juku ja Manni ei räägi enam endi hobuste ja veiste juures nii valjusti kui enne, vaid tasakesti, nagu hirmuga, vahel ka päris sosinal, et mitte oma kallist ema segada, kui see voki seisma jätab ja oma silmi pühib ning hulgad ajad mõtetes seisab, ilma et ta ühtainustki liiget liigutaks. Kustas, kui ta õhtutel vooridest koju tuleb, ei olegi nii väga kurb oma õnnetuse üle. Mitugi korda trööstib ta naisukest, et see selle ühe õnnetuse pärast mitte meelt ära ei heidaks. Kallis naisuke on aga nii kurb. Oleks enne millaski mees teda nii hella sõnadega trööstinud, jumal teab, mis ta kõik oleks teinud, nüüd aga ei pane ta seda nagu tähelegi. Teda ei kurvastanud mitte nii palju see õnnetus, vaid see, et ta mees õhtul joobnud oli olnud. Keegi vanaeit oli talle ütelnud, et Kustase joomine saab esiteks nii ootamata pääle hakkama. Juhtub aga ükskord, et ta kellegi tuttavaga kokku saab, kes teda esiteks pool-vägisi kõrtsi veab, siis on tee lahti. See esimene kord saab kui nõidusvägi tema pääle mõjuma ja kas vara ehk hilja – aga see kord tulemata ei jää. Krõõt oli jumalakartlik, ühes sellega ka hästi ebausklik. Ta ütles alati: “Nõiad ja pomisejad on täiesti olemas, ega siis muidu pühaskirjas pole öeldud, et me ei pea mitte nende poole pöörma. Ehk mis tegid nad Egiptuses Moosese ajal? Või ei teinud nad vett vereks oma silmamoondamisega? Ehk kuidas lausuja naine laskis Saulile Saamueli vaimu ette tulla? Niisama kuidas jumala lapsed on olemas, miks siis niisamuti ei või ka kuradi lapsi olla, on ju ometi meil vabadus, kumma poole me aga ise tahame hoida. Ja kui jumal oma lapsi oma vaimuga võiab, mikspärast siis kurat oma jüngrid oma vaimuga ei või võida? – Jah, hirmus on see küll,” mõtles ta natukese aja pärast, “kui meil tõesti see õnnetuse tund on kätte jõudnud.” Niisugustel kordadel hakkas ta ise alati nutma ja palus sääljuures südamest jumalat. Oma alatise kurva näoga tegi ta aga oma mehe elu kodus igavaks ja piinlikuks. Endine armas perekond, kuhu Kustas ikka nii suure häämeelega tõttas, läks tal nagu vastumeelseks. Ta ei saanud milgi kombel aru, miks tema naine, kes enne ikka nii kannatlik ja tubli oli olnud, nüüd nii imelik oli. See tühine neli-viiskümmend rubla raha, mis tal ära varastati, ei löönud ju neid mitte maha. Võlga neil ju kellegiga ei olnud, ehk küll ka tagavarast juttu ei võinud olla; oma kätetööga olid nad endid tänini toitnud, miks ei võinud nad sedasama ka edespidi teha. Sellest, et ta laadapäeva õhtul purjus oli olnud ja et see esimene kord oli ta elus, ei pannud Kustas sugugi tähele. Ka seda, et tal raha just siis ära võeti, kui ta juba purjus oli, ei tuletanud ta meelde. Ehk mis niisugusest asjast meelde tuletada? Umber pöörda ei või ta ju enam mitte midagi. Naine ei tea ka sellest. Tema noomimist ja nuhtlevat pilku pole tal tarvis karta. Tihti tuli talle aga meelde, kui magusasti, päris toredasti oli tema pää keerelnud ja kihisenud sel õhtul. Teisel hommikul valutas pää küll natukene, aga mis sest, igal magususel on ju omajagu kihvti sees.
Конец ознакомительного фрагмента.