Читать интересную книгу Korda kolm koidikul - Alessandro Baricco

Mina?

Teie jah.

Neljakümne kahe aastane.

Näete siis, te olete piisavalt noor, et kõigele käega lüüa.

Mis juttu te ajate?

Ärge tulge ütleme, et te pole selle peale kunagi mõelnud. Et lööks õige käega ja alustaks kõigega otsast. Poleks paha, ega ju?

Te olete pöörane.

Kuid naine ütles, et suur osa inimesi unistab sellest, kuidas otsast alustada, ning lisas, et see soov on üksjagu liigutav, mitte aga pöörane. Ta rääkis, et tegelikult ei leidu peaaegu kedagi, kes tõepoolest otsast alustaks, aga me ei aimagi, kui palju aega veedavad inimesed sellest unistades, ja tihtipeale just siis, kui nad on omadega puntras, ja mõtetega elu küljes, mille nad tahaksid sinnapaika jätta. Temal olnud kunagi väike laps ja ta mäletavat selgelt, milline ängistus haaras teda aeg-ajalt, kui ta oli üksinda oma pisipoja seltsis, ja ainus, mis teda siis aitas, oli tõsiselt kaalumisele võtta, et kui jätakski kõik sinnapaika ja alustaks otsast. Ta mõtles läbi, kuhu ta jätab lapse, ja tal oli juba teada, kuidas ta sätib oma juuksed ja kuhu läheb otsast alustamise sihiga tööd otsima. Üks asi, mis tegi enesetunde otsekohe paremaks, oli mõte sellest, kuidas ta hakkab veetma oma õhtuid, ja öid. Ta oleks õhtud läbi diivanil söönud, hilisõhtul aga läinud välja ning mõne meesterahvaga voodisse, ta toiminuks hästi enesekindlalt, tõustes pärastpoole voodist ja korjates oma asjad kokku süümepiinu tundmata. Ta rääkis, et juba ainuüksi selle kõige peale mõteldes sulas miski tema sisimas ja ta meel läks helgeks, nagu ta oleks tõepoolest midagi lahendanud. Ta muutus siis lapse vastu hästi hellaks, ja ootamatult valgusküllaseks, ja emalikuks. Laps tajus seda, adus seda kui loomakene, ja liigutas end ta süles otsekohe rahulikumalt, pilk jällegi uudistav. Kõik tundus laabuvat palju paremini, otse võluväel. Ta lisas, et oli toona seitsmeteistaastane. Jutustamise ajal oli naine libistanud õhtukleidi seljast, tõmmates esmalt lahti seljal oleva luku ja lastes siis kleidil alla vajuda, olles seda enne vaid imepisut õlgadelt nihutanud. Kuna kleit oli siidist, moodustus sellest põrandale sillerdav ja õhuline pamp, kust naine astus tippsammul välja, esmalt üks jalg ning seejärel teine. Ehkki naine oli jäänud püksikute ja rinnahoidja väele, jätkas ta oma juttu seda asjaolu mikski panemata ja reetmata muud kavatsust peale selle, mida ta oli läbi viimas ja otsustavalt teoks tegemas. Ta korjas siidise pambu maast üles ning sellal kui ta rääkis, kuidas ta aastaid hiljem oli sideme lapsega tõepoolest katkestanud, asetas ta pambu toolile ja astus voodi juurde. Ühtesoodu edasi rääkides tõmbas naine punase päevateki voodi jalutsisse, mispeale mees krimpsutas kergelt nägu, nagu oleks miski asi teda torganud. Aga naine ei teinud sellest väljagi, ta võttis juukseklambri peast ja vupsas teki alla, tehes seda, mida ta oli vist mõttes igatsenud tuppasisenemise hetkest peale, tõenäoliselt selleks, et leida pelgupaika või lapsepärast hellust. Ta haakis rinnahoidja lahti, heitis selle toanurka, kohendas patja ning tõmbas siis lina kurgu alla välja. Ta rääkis parajasti sellest, mis lugu oli temaga juhtunud kord varem ühes tööbüroo moodi paigas, ta ei suutnud seda ikka veel uskuda. Sellel oli otsast alustamisega pistmist. Ta soovis, et mees saaks asjast aru, aga selles osas ei olnud lihtne endale pilti luua, sest mees kuulas vähima reageeringuta, aina püstijalu, käsi hoidmas väikese kohvri sangast. Jalas märjad kingad. Aeg-ajalt liigutas ta vastikustundest jalgu. Korraga päris ta naiselt, kuidas on seitsmeteistaastaselt võimalik last saada. Või õigemini, kas see oli olnud naise enda valik või kas see lihtsalt kujunes nii. Naine kehitas õlgu. Miski ilus lugu see ei ole, sõnas ta, ja ma otsustasin ammuilma, et ei tuleta seda enam meelde. Sellist asja ei ole ilmselt niisama lihtne unustada, märkis mees. Naine kehitas uuesti õlgu. Ma pöörasin teise lehekülje, sõnas ta. Mees jäi naist natukeseks silmitsema, seejärel küsis, kas naine oli otsast alustanud nii, nagu ta sellest unistas last süles hoides. Jah, vastas naine, ja kas teate, millest ma olen aru saanud? Mees ei vastanud. Ma olen aru saanud, et ega ikka päriselt ennast ei muuda, ei ole võimalik muuta, sellised, nagu ma oleme pisikesest peast, oleme kogu elu, ega siis teiseks inimeseks hakkamise pärast otsast alustata. Mille pärast siis? päris mees. Naine oli natuke aega vait. Ta polnud märganud, et lina oli libisenud alla rinnale, või ei läinud see talle korda. Äkki ta just seda sooviski. Otsast alustatakse selleks, et saaks lauda vahetada, sõnas ta. Ikka oleme seda meelt, et sattusime mängima vale partiid ja mida kõike ei suutnuks me oma kaartidega teha, kui me vaid istunuks mõne teise mängulaua taga. Tema jätnud lapse oma ema hooleks ja alustanud otsast ühes teises linnas, ühe teise ametiga, teistmoodi riides käies. Tõenäoliselt oli ta soovinud seljataha jätta ka üht koma teist, mida ei saanud enam joonde sättida. Praegu ta nagu hästi ei mäletavat. Kuid loomulikult oli tal kaotamisest kõrini. Nagu ma teile juba ütlesin, lisas naine, kaarte juba välja ei vaheta, jääb vaid üle mängulauda vahetada.

Kas olete enda oma leidnud? küsis mees.

Jah, kostis naine enesekindlalt, see laud ajab südame pahaks, muudkui üks sohitegemine käib, raha on räpane ja inimesed pole midagi väärt.

Oh, mis oivaline…

Nende kaartidega, mis on minu käes, ei tasu mul ülearu valiv olla.

Täpsemalt?

Ma olen lohakas, vähese taibuga ja kole kuri. Ega ole elus ühtki asja lõpule viinud. Piisab teile sellest?

Mida tähendab „kuri”?

Mind jätab teiste inimeste kannatuse pealtnägemine külmaks. Vahel see meeldib mulle. Palun istuge, te häirite mind sedasi püsti seistes.

Nüüd ma pean tõepoolest minema.

Voodi peale. Istuge voodi peale. Võite sinna eemale jääda, kui teid ligitulek häirib.

Ei häiri, aga asi on selles, et ma pean minema hakkama.

Voh, sedasi.

Ainult korraks, siis on mul ülim aeg minna. Öelge mulle ainult seda, kuidas te siit homme välja pääsete.

Kuidas, palun?

Homme hommikul, kui teid nähakse.

Kust mina tean. Eks ma mõtlen midagi välja. Et tirisite mind eile õhtul siia kaasa ja täna hommikul olite ühes mu rahakotiga kadunud nagu vits vette. Midagi selles vaimus.

See on teist väga armas.

Kah mul asi.

Tegelikult pole teil aimugi, kui vähe see mulle korda läheb.

Päriselt?

Päriselt.

Nii et teesklete?

Mida ma teesklen?

Et olete selline tüüp, kellele läheb korda, mida temast hotellis arvatakse. Seda sorti idikas.

Oh ei, ma olen päriselt selline. Asi on selles, et nüüd on juba hilja.

Mis te nüüd, ma tegin nalja, ma ei pane teid täbarasse olukorda, keegi ei märka mu väljumist, kui ma üldse midagi teha oskan, siis nimelt kõigile märkamatult hotellist lahkuda, uskuge mind. Ma tegin nalja.

Asi ei ole selles.

Milles siis ometi?

Ei milleski. Asi on selles, et nüüd on juba hilja.

Hilja milleks?

Ärge nähke vaeva.

Kas see tööasi on siis niivõrd tähtis?

Ma oleksin pidanud varem lahkuma. Aga ma lihtsalt ei jaksanud end sealt tugitoolist püsti ajada.

Äkki teil ei olnud tahtmist.

Seegi on võimalik. Kuid minusuguse mehe puhul oleks see liiga ebaloogiline.

Kas te ei tee kunagi midagi ebaloogilist?

Ei.

Mitte kunagi mõnd viga?

Hulgem, kuid mitte kunagi ebaloogilisi.

On sel vahet?

Loomulikult.

Tooge mõni näide.

Mul oleks üks suurepärane näide, üsna hiljutine, kuid uskuge mind, praegu ei ole õige aeg sellest rääkida.

Te naeratasite.

Kuidas, palun?

See on meie tutvumisest peale esimene kord, kui te naeratate. Teil on ilus naeratus, teate ka?

Aitäh.

Peaksite seda sagedamini tegema, ma pean naeratamist silmas, see lisab teile nõksu kurvameelsust, mis meeldib naistele.

Mis see tähendab, kas üritate külge lüüa?

Ehee, ehee!

Andke andeks, niisama vaimukus.

Või vaimukus. Loodetavasti olete millekski paremaks võimeline.

Eks ma muidugi ole paremaks võimeline, kuid mitte täna öösel, mis parata.

Mis sel tänasel ööl siis viga on?

Tänane öö on mööda.

Ise istute siin ja ajate voodis lesiva alasti naisega juttu, no mis siis ometi nii viltu on, välja arvatud muidugi see, et alkoholi kahjuks ei ole.

Kui soovite, siis kusagil peaks olema minibaar.

Mida see „peaks olema” õige tähendada võiks, juba kuusteist aastat on teil siia hotelli asja ning te ei ole kunagi järele vaadanud, kus kohas asub minibaar?

Ei ole.

Te olete pöörane.

Ma joon vähe.

Pisut vett, kas te siis isegi vett ei ole juhtunud jooma?

Tavaliselt on mul vesi kaasas.

Jessas, te olete pöörane. Olge nii kena, minge ja otsige see kuramuse minibaar üles. Tavaliselt asub see teleri all.

See tundub tõepoolest kõige loogilisema lahendusena.

Kõige loogilisem lahendus oleks voodi kõrval.

Vale. Surin ei laseks teil magada.

Aga alkohol jällegi laseks.

Kas õlu?

Õlu? Kas muud ei ole?

Ei midagi, mis sisaldaks alkoholi.

On alles jäle hotell. Ega seal äkki popkorni ei leidu, mulle hullupööra meeldib popkorn…

Söögipoolist ei miskit.

Oi, kui jäle. Mis seal ikka, katsume õllega läbi ajada. Võtke endale ka üks.

Kuid mees ütles, et eelistab üldse mitte juua, ta oli terve öö suutnud ilma läbi ajada ega tundnud tahtmist parasjagu nüüd alla anda. Ta sõnas, et peab aru selgena hoidma. Ta hakkas voodi juurde minema ja märkas, sellal kui ta üle toa kõndis, kardinate vahelt sisse immitsevat valgust. Ta läks tagasi ja katsus ühe käega leida nööre, millega kardinaid eest tõmmata, tuletades sealjuures meelde, et on matemaatiliselt kindel, ehkki arusaamatutel põhjustel, et nagunii sikutad valet nööri: seda, mis tõmbab kardinad eest, kui tahad neid ette tõmmata, ja vastupidi. Ta mainis seda naisele nii vaimukalt, kui vähegi suutis, ja samal ajal läks tal korda kardinaid pisut eest nihutada. Väljas koitis. Ta silmitses kahetises valguses heletavat kauget taevast ega olnud enam milleski kindel. Naine päris, mis asja mees selle õllega ometi muneb, mispeale mees läks ja viis naisele õlle. Istuge, sõnas naine, kuid sedapuhku õrnal hääletoonil. Üks hetk, sõnas mees, ja läks jälle akna juurde. Paistis see valgus. Ta pidas aru, et see on kutse, ent nüüd oli tal raske mõista, kas see kutse on mõeldud ühtlasi temale. Ta vaatas kella, nagu võiks mõningase tõenäosusega sealt mingit vastust leida, kuid kasu ei mingit, üksnes ähmane tundmus, et kellaaeg on vale hea hulga toimingute jaoks. Äkki ta oleks pidanud asjasse veel uskuma, lahkuma sellest toast, istuma autosse ning tõmbama gaasipedaali põhja vajutades kiirteele. Äkki oleks olnud asjakohasem sellesse voodisse pugeda ja teha kindlaks, kas naise keha on tõepoolest nii ihaldusväärne, nagu paistab. Aga ta mõtles seda, nagu see oleks kellegi teise, mitte tema enda mõte. Ta kuulis, kuidas õllepotsik lahti klõksatas, ja seejärel naise häält, mis küsis, kas mees on alati olnud selline. Milline selline? Selline tipp-topp, sõnas naine. Mees naeratas. Ja sõnas Ei. Edasi tahtis naine teada, millal oli mees selliseks muutunud, kas ta ka mäletab seda, ja seepärast siis mees ütleski, akna juurest samas ära tulemata, et ta mäletavat seda suurepäraselt, ta olnud kolmeteistaastane ja kõik oli käinud ühe ööga. Ta sõnas, et siis oli kõik katkenud. Põleva kodumaja ees oli tol ööl kõik katkenud, selle mõttetu tule ees. Ma olin kolmeteistaastane, kordas ta. Siis kohtasin ma üht meest, kes õpetas mind asjades korda looma, ja sestpeale ei ole ma loobunud mõttest, et meil ei olegi muud ülesannet peale selle. Ikka on vaja mõni kodu jälle üles ehitada, lisas ta, ja see on aeganõudev töö, mille peale kulub kõvasti kannatust. Naine sõnas veel kord, et tulgu ja istugu voodi peale, kuid mees ei vastanud ning jutustas nagu oma mõtteid järgides, et tema isa kummutanud igal õhtul raadiokuulamise ajal pudeli veini põhjani. Istus teine laua taha, pani püstoli enda ette, ja selle kõrvale pudeli. Ta rüüpas otse pudelist, pikkamööda, ja teda ei tohtinud selle tegevuse juures mingil põhjusel segada. Püstolit ei puudutanud ta kunagi. Talle meeldis, et see oli sealsamas, üksnes see. Mees rääkis, et ka tol hilisõhtul olnud kõik täpipealt nii, tol hilisõhtul, kui kõik oli langenud tuleroaks. Seejärel küsis mees, kas naisel on kodu.

Конец ознакомительного фрагмента.